Siit sinna ja sealt siia

Rännakujärgsed mõtted

Millest õieti alustada - mõtlen ma nüüd...

Hüüdsin Elroni FB lehel mõtterännaku maha, et peaks blogi kokku kirjutama oma rongirännakutest.

Õige ka. Kes siis veel kirjutab, kui mitte mina.

Kõik teised ei ole mina ja mina ei ole kõik teised.

Niisiis - sissejuhatavaks plaaniks sai mõeldud reis Türilt Käruni ja Kärult Türile tagasi. Ah, et miks nii lühike teekond. Selleks on väga reaalne ning usutav põhjus.

Nimelt - vahetasin ma alles hiljuti elukohta, seega on igati õige lähiümbrusega esmalt tutvust teha. Tulin ära X-linnast Türi linna. Kevade pealinna ja elava rongiliiklusega linna. X-linn on juba üle 20 aasta ilma rongita ja kõikidele püüdlustele vaatamata, leiab riik, et sinna pole otstarbekas rongiteed ellu äratada. Mis läinud, see läinud... võib-olla tõesti igaveseks. Aga peab siis inimene oma ülejäänud elu veel 20 aastat imet ootama? Ei pea. Alati on võimalus ise imesid endale toota ja ligi tõmmata. Mina tegin seda oma 56 elunumbril. Nii et - tehke järele! 

Esimese sammuna uurin ma google mapsist teekonda ja ümbrust, vaatamisväärsusi, kui neid peaks olema ja muid põnevaid kohti. Aga mis on põnev? Tegelikult on põnev kõik - alates hetkest, kui sisened jalgrattaga rongi, näitad ette oma veebieelmüügist ostetud pileti ja lähedki otsima seda, mida nett sulle pakkuda sai.

Poolteist tundi plaani võetud Kärul tiiru tegemiseks on väga paras aeg. Väljas valitseb troopikakuumus, mida mitte iga eestlane välja ei kannnata. Üle +25 on ikka liig, mis liig, kuuma päikese all.

Ah, kuidagi ei saa lisamata jätta neid kahte imearmast hetke. Sealt ma tulin - ülemisel pildil ja seal ma jõin vett - alumisel pildil. Oh kui hea - jahutav ja karastav janujook. Puhas nauding. Need hetked siis veel enne rongi väljumist.

Esimesed tegelased, kes minu tähelepanu kõitsid, olid toonekured oma pesal. Head nokaplagistajad.

Käru suursugusest tammest polnud ma varem teadlik. See oli tore üllatus, vaid mõnesaja meetri järel, raudteejaamast keskuse suunas. Hea nimi oli ka sel tänaval - Jaama tänav. Mulle meeldivad väga kõik Eestis asuvad Jaama tänavad. Päriselt.

Vau. Kohalik kaubandus. Need pildid tegin ma küll kohe tulles ja suure maantee poole sõidusuunas, kuid uudistama otsustasin minna juba tagasiteel. Selleks jagasin mõtteliselt ära oma poolteist tundi, et siia ja sinna, plaanitud paikadesse jõuda.

Mitte ainult kõrts ei kuulu Käru keskele, vaid ja kohe-kohe avanev vaade kirikule.

Vot siin on kõrtsi juurest vaade kiriku poole. Täitsa päriselt.

Asulas on suht vaikne. Autosid sõidab küll minust mööda, mõlemas suunas. Inimesi olen liikumas näinud kahte. Üks memm jalutas kaupluse läheduses. Üks noor naine kõndis sülelapsega mulle vastu.

Iga kord, kui ma rattaga ringi liigun, oli see siis mu endises X- linnas või kusagil mujal Eestimaal, kus ma ringi sebinud olen, tahaksin koguaeg kõikidele inimestele "tere" öelda. Kuid ma olen oma paar õppetundi minevikus juba saanud ja enam ei tihka kuidagi "nii õnnelik ja viisakas" olla, et teised minu pärast häbi tunnevad. Imelik, kas pole. Teised - on need, kellele lahkelt tahaks "tere" öelda või "ilusat hommikut" soovida. Niisugused need eestlased on. Kõik on hea, ent võiks alati parem olla.

Nii. Kiriku õuele kõndisin julgelt. Seal ei peataks mind isegi mitte Must Susi. Kirik on kingitus, millest võib igaüks ja omal moel osa saada.

Wikipeedia ütleb - hiljuti renoveeritud Käru kirik on üks paremini säilinud puitkirikuid Eestis. Kirikut kasutab Käru kogudus.

Olin paljude aastate jooksul X-linnast Tartusse suunduva bussiga reisinud. Selle teekond möödus alati Kärust, Türist, Paidest ja nii edasi. Aknast välja vaadates ihkasin reaalsust, kasvõi kord elus Käru peatuses maha astuda ja imetleda kaunist jõge, mis seal ühelt poolt silda tuleb ja teisele poole silda justkui läheb. Kevadel ja suvel näis see ilu mind lummavat. Ja jälle tänu Wikipeediale, sain ma teada, et Käru jõgi on ka päriselt tema nimi. Vot see on eriti tore. Kaunis, vaikne, rahulik.

Jäin imetlema üht kasepuud, õigemini tema jalga. See oli kõnekas ja pakkus mulle näitemängu. Mida kõike ma nähtu kohta fantaseerisin.

Vaatasin blogi kirjutamise vahepeal kella - 21:12 - no jälle midagi müstilist minu maailmas. Mulle meeldib ka pisiasju märgata. Ei vaata ainult suuruste suunas.

Balti keti mälestusmärk (Järva maakonnas Türi vallas Käru alevikus) - millega meenutatakse Balti ketti. Mälestusmärk on kohas, mille lähedalt läks mööda Balti kett.

No kuidas on, kas tundub juba masendavalt igav mu pajatus? Aga see ongi mõeldud lugemiseks neile, kellele pisikesed novellid meeldivad. Kiire algus, kiire lõpp. Ja lõpeb üldjuhul ikka ju hästi.

Kui lugejatest keegi teab nende kahe isendi kohta käivat legendi, siis ootan huviga infot, mida minuga jagada. Miskipärast ei leidnud ma või ei otsinud õigest kohast või oli päev liiga palav, et õige selgituseni komistada... Olen ette tänulik!

Tean seda, et bussiaknast ootasin alati, et neid näha.

Kaardil oma asukoht tuvastatud ja kinnitatud, hakkasin ma mõtlema juba tagasiteele. Tiiru tegin veel automaattankla juures. See teenindab end ise. 

Minul polnud jalgrattale muud kütust vaja, kui enda tühjaks minevat kõhtu millegi kergega kostitada. Mina ise ju olen oma jalgratta jõujaam. Veepudel on alati seljakotis. Ent toitu kodunt kaasa krabada olnuks narr. Siis ju pidanuks koju selle asemel midagi ikka poest asemele ostma. 

Kuid tegelikult on üks vana raudteelasest sõber rääkinud, et on ikka kena küll, kui rändav inimene külastab ka kohaliku poe pidajat või muud toitlustajat, et sinnagi mõni sent või euro päeva peale juurde tiksutada. See on ju väga õige. Olen pidanud seda joont. Ja mulle läheb selline mõtteviis igati korda.

Väga vajalik punkt igale maa- ja linnainimesele. Selles hoones, nagu pildilt lugeda saab, asub Käru Postipunkt. Uurisin Omniva kodulehelt nimetuse ja lahtioleku kellaajad täpselt järele. Sisse ei läinud, kuna tahtsin ikka poodi veel jõuda.

Astusin mõlemast poest läbi. Toidupoest võtsin paki Eesti Pagari uued rosinakuklid, 4 tk pakis ja väga nämmad ning väikese pudeli jogurtijooki ka. Imestan isegi - see jäi ajapuuduse tõttu joomata nii enne rongi kui pärast rongi. Ühe rosinakukli sõin küll isukalt rongis ära. Olen viisakas, puru ei teinud. Kõik läks otseteed suhu.

Neli järgmist kaadrit jõudsid fotoaparaati vaid 4 minutit enne rongi saabumist Käru platvormile. Kõik käis kiirelt. 

Gena kohta tahan teile luisata - lihtsalt heast meelest, et temaga kohtusin. Ja see kõlab nii : Hea Gena mängis garmoškat, nagu alati (valetan).

Kaks viimast motiivi tänaselt rännakult panevad punkti mu esimesele "Rööbaste sahinal" loole. Käru jaamahoone pilti aastast 2009 ja lisainfot jaamahoonetest ning raudteearhitektuurist üldse saate lugeda (kui huvi peaks tekkima) just siit https://register.muinas.ee/ftp/XX_saj._arhitektuur/alusuuringud/Raudteearhitektuur/Raudteearhitektuur.pdf

Kusjuures, kõiki pilte on võimalik vaadata ka suuremalt. Tasub vaid pildi peal teha üks vasakpoolse hiire klikk ja avanebki.

Ja et meie võrratu teenusepakkuja Elron ei tunneks end ebamugavalt, panen ühe varasema pildi Türi jaamahoonest, kuna tänasesse päevaplaani ei jagunud võimalust veel eraldi rongi pildistamiseks ja võõraid inimesi ma objektiiviga ei püüa... las nad olla. Igaühel oma tee ja tõde ja õigus. Minul samuti. 

Lõppsõna.

Uhh, toas on jätkuvalt palav, +22 ja õues näitab +27. Kell saab ometi kohe-kohe 22. Premeerin end nüüd õige külmutuskapis ootava jogurtijoogiga, mis Käru kauplusest kaasa ostetud sai.

Aitäh neile, kes lugemas käisid!

16.07.2018